T6RUKE

Me oleme nüüd juba mitu-mitu nädalat kodus olnud ja mul annab meenutada seda Lastehaigla-aega. Seda enam, et ka sealsed päevad sulasid ühte ja olid minu jaoks rasked ja udused. 

Meid saadeti Mustamäel intensiivi.
Kõigepealt kohtusime dr Reedikuga. Fantast onu!
Sigimist-sagimist oli kohe palju. Reedik muretses väga nii kollasuse kui ka kaalukaotuse pärast. Kõik käis kiiresti- võeti verd, et teha kindlaks, millest kollasus tingitud on, Elis topiti kõikvõimalike jubinate külge (tilgutid, mingid muud aparaadid, mis piiksusid, ninas sond, ees prillid) ja pandi kuvöösi päevitama, minult võeti verd ja samal ajal viis Hannes juba minu asjad minu palatisse.

Alustan kõige murettekitavamast- kollasus!
Meie puhul oli kolm varianti, millest see tingitud võis olla: 

• enneaegsus
• see, et Elis vähe sööb
• verekonflikt

Meil tuli välja, et tegemist kõige hullema variandiga- probleem oli veres ja konflikt oli kohe üsna tugev. Doktor teavitas meid esialgsetest tulemustest ja tegi ise veel nalja, et eks vastandid ju tõmbuvad :)  Üldse oli dr Reediku positiivsus see, mis mind veidigi nende 10 päeva jooksul terve mõistuse juures hoidis ja ma lihtsalt omadega kokku ei vajunud.
Mõne aja pärast kutsus ta mu jutule, et tulid täpsemad tulemused ja lood on kummalised. Vaatamata tugevale konfliktile polnud asi sugugi nii hull. Doktor ise oli pisut hämmingus, aga mis seal ikka- vähemalt oli asi tunduvalt parem kui esialgu tundus.
Elis pikutas lampide all umbes 18 tundi ja sedagi ainult seetõttu, et ta sinna juba pandud oli, uute tulemuste järgi oleks ta võinud ka päevitamata jääda. Aga seda kiiremini me kollasus langema hakkas ja selle üle oli mul väga hea meel.

                          Üsna kollane Elis issiga. Siis kui veel ITK-s olime.

Teine probleem oli see meie söömine. Elis hakkas kohe tilka saama. Osa toidu normist tuli tilgutist, osa pidi kuidagi ise kätte saama. Esialgu proovisin anda tissi, siis süstisin puudujääva sondi kaudu sisse. Siis hakkas järjest tilka vähemaks jääma, tissist ta pea midagi ei võtnud, sondi tuli muudkui juurde. Ise hakkas ta vähehaaval sööma siis kui anti roheline tuli lutipudelile.

Ma ei mäletagi enam, kaua me intensiivis veetsime.
Elu läks ilusamaks kui tavapalatisse saime, sest ma sain lõpuks jälle oma lapsega koos olla. Ainus miinus oli, et intensiivis tehti üks öine toitmine sondi kaudu minu eest ära, nüüd oli ka see minu teha. Aga saime hakkama :).
Elu läks ka vähe kenamaks sellest, et meid lubati nüüd juba õue jalutama.
Elis hakkas vähehaaval sööma. Küll mitte kaugeltki nii palju kui vaja, aga vähemalt pisut.

*Olime kaheses palatis. Meie õnneks pidime palatit jagama vaid ühe öö, ülejäänud 4?5? ööd saime omaette toimetada. 

Vahepeal tehti meile meeletult palju uuringuid. Nii igaksjuhuks. Kõik kohapeal tehtu oli igati Ok! Nüüd ootab meid veel igaksjuhuks saatekiri geneetiku juurde (sest minul on geneetiline haigus) ja peame minema nahaarsti juurde (sest Elisel on peas üsna suur sünnimärk). Kui need tehtud saab, siis oleme igatpidi ära uuritud.

Neljapäeval teatas dr meile, et ta kavatseb sondi esmaspäeval ära võtta. Et selleks ajaks peab söömise korda saama. 
No otseloomulikult me ei saanud selleks ajaks söömist korda. Aga edusammud olid olemas. Korra saime isegi nõutud koguse ilma sondita kokku, samas päris mitu korda keeldus Elis üldse söömast. 

Minul oli esmaspäevaks meeletu koduigatsus peal (nuuksusin muudkui patja ja tundsin, et ei suuda enam), mu ema oli ainult esmaspäeva õhtuks linna tulemas. Ja minu pisikese piuksumise peale esmaspäeva hommikul, et koju tahaks, meid lubatigi koju. Sond võeti ära, saime telefoninumbrid, kuhu helistada, kui midagi on, palju häid mõtteid ja soovitusi kaasa ja Elis sai doktorilt otsaette musi.

Nii me sealt jalga lasimegi, endal kahtlus kurgus kripeldamas, et kas see oli ikka õige otsus.