T6RUKE

SÜNNITAMA.

Pukis oli avatust 7 cm. Arstile tundus esimese raksuga,et pea punnitab juba välja. Päris nii ikka ei olnud ja õnneks ma sealsamas ikka sünnitama ei hakanud. Sõidutati mind siis ratastoolis sünnitustuppa. Seal proovis Hannes mu pooleliolevaid pabereid täita, mina püüdsin kuidagi oma valudest läbi hingata. Hannes küsis ämmakalt, et kaua reaalselt sünnituseni võib aega minna. Vastus:"Ei tea!" Ämmakas jättis meid omaette, et las Hannes kutsub teda kui midagi on. Minuti pärast saatsin Hannese ämmaka järgi :) . Valu oli nii tugev, et silmad tahtsid peast välja hüpata. Ämmakas pakkus mulle,et võib naerugaasi tuua, sest epiduraaliks oli juba põhimõtteliselt haiglasse jõudes liiga hilja. "Ükskõik mida, tooge ükskõik mida!" Ämmakas astus uksest välja, mina sekundi pealt: "Too ta tagasi, MUL ON VAJA PRESSIDA."

Ma ei saa mainimata jätta, et täpselt õigel hetkel jõudis kohale Hannese vanaema. Ja et ta on meil aastakümneid lastearst olnud ja paljud haiglas teda veel mäletavad (ja väga-väga austavad, seda saime ka hiljem korduvalt tunda) siis lubati ta sünnituse juurde. See andis mulle meeletu kindlustunde ja jõu juurde.

Pressisin siis mõne korraliku korra ja käes ta mul oligi. Alla viie tunni sünnitustegevust. Kell näitas 11.06, kaalu 2790, pikkust 47 cm. Hannes lõikas nabanööri läbi. 

Elisel oli nabanöör 2 korda ümber kaela. Ja enneaegne laps, kiire sünnitus. Nägin teda vaid hetkeks ja siis viidi ta minema.

Sain mõne õmbluse, juba sellel hetkel mõtlesin, et olen uueks ringiks valmis :). Hannes ja ta vanaema said vahepeal last vaatama, Hannes tegi minu jaoks pilti. Alla kahe tunni veetsime üksteisest lahus. Siis viidi mind perepalatisse, poolel teel "haarasime lapse ka kaasa". Või noh- käisime teda vaatamas ja tal oli kõik kenasti, seega ta toodi meile kohe järgi.

 Mina taastusin sünnitusest väga kiiresti. Õnneks.

HAIGLAS

Haiglas saime esialgu olla 5 päeva. Tagantjärgi mõeldes on kõik nagu udus. Või kui nüüd mõelda- need päevad läksidki nagu udus mööda. Meie söögikorrad venisid väga pikaks. Minu beebi nimelt ei osanud (ei viitsinud) süüa. Minu enda piim kadus ära, hakkasime näppu suhu toppima ja samal ajal süstlast piima suhu tilgutama. (Pidi olema rinna andmisele kõige ligilähedasem variant.) Samal ajal näpistasime, kõdistasime teda koguaeg, sest tema lihtsalt magas kogu selle aja. Et vastsündinut peab toitma iga 3 h tagant (sellest hetkest, kui ta sööma hakkab), siis minul endal uneaega peaaegu et ei olnud. Lisaks läks Elis kollaseks, üsnagi kollaseks. Kaal langes 2550 peale.

Viiendal päeval lubati koju :)  Kollasus oli normi langenud ja minul hakkas tasapisi piim tagasi tulema. Kaalu olime 2650 peale saanud. Kodus vähem stressi, küll kõik paremuse poole liigub!

* Uskumatu kui palju loevad tutvused. Meisse suhtuti haiglas ülisõbralikult, paljud lasid värsket vanavanaema tervitada. Üks hooldaja/ämmaemand/kesiganes oli esimesel korral üsna ebameeldiv ja suhtus meisse üleolevalt (mis ma värske ema ikka tean). Järgmine kord poleks paremat ja sõbralikumat abilist paluda osanud. Käis iga natukese aja tagant meid vaatamas. Jah, lõpuks tuli jutust välja, et ta oli kuulnud meie sugulusest doktor Jõgistega. Kogu haigla kihises meie "staatusest".

KODUS

Ei, kõik ei liikunud paremuse poole. Elis hakkas veel vähem sööma, mina sain veel vähem magada. Kodus saime olla 2 päeva, siis oli ettenähtud lastearstile minek. Eks ma aimasin, et sellise söömisega meid koju ei jäeta.

Lastearst saatis meid Mustamäele, sest kollasus ei olnud langenud. Mustamäel algas meil hoopis uus elu, aga sellest juba järgmine kord.

ITK-s  31.10.15 Elis 1päevane