Tuesday, July 18, 2017

Deemon-nukk ja kassijuttu

Heiaheiaa.

Me jõudsime just maalt tagasi.

Ja me võtsime endale kassi. Ühtlasi andsime selle kassi raske südamega ära.

Kassivõtu otsus sai tehtud umbes 10 minutiga. Järgmisel päeval tõime oma musta Fredi juba varjupaigast ära. Samal õhtul oli juba üsna kindel, et me ei saa teda endale jätta, sest härr Hannes ei saanud muud teha kui iga 10 sekundi tagant aevastada. Meil on maal ju juba vanamees Kratu- Karla olemas ja temaga pole kunagi probleeme olnud, sõpradel on ka kassid. Aga no mis sa ikka ära teed. 

Õnneks mainis mu vanaisa mõnda aega tagasi, et ühe koduse kassi võiks võtta küll. Nüüd siis sai!

Nüüd on Fredi juba nädala oma õiges kodus olnud ja kõik on olukorraga rahul.

Meie olime maal laupäevast tänaseni. Kõiksugu suuri plaane, mis ma välja olin mõelnud, teha ei jõudnud/ei viitsinud. Kassile midagi kraapimispuu taolist ei jõudnud teha, endale rippuvat riiulit ka mitte. Üldiselt vedelesime niisama. 

Aga eile võtsime emaga ja tuulasime veidi meie katusealuses konkus. Sinna on aastatega kogunenud palju mälestusi, millest praeguseks on alles ainult räbalad ja rämps. Mõne asja jätsin alles ka, aga üldiselt läks enamus prügikasti. 

Vaatan siis mina, et asjade peal näoga allapoole vedeleb mingi nukk. Mainisin emale ja ema hakkas rääkima, ise samal ajal nuku jalast haarates ja minu poole ulatades: "jah, see on see nukk, mis kingiti sinu nimepanekuks....." ja samal hetkel haarasin ma nuku käest, samal hetkel nägin nuku nägu endast meetri kaugusel ja samal hetkel tegi nukk oma helesinised silmad lahti (enne oli ta pikali asendis ja silmad seega kinni). Vaatepilt oli õudukavääriline.

Täna valges julgesin pilti ka teha, eile oli ikka liiga jube.
Kes väga nõrganärviline on, sellel edasi ei soovita vaadata. Kes öiseid õudukaid ei karda, kerigu veidi allapoole..

..


..

..

..

..

.. 





Hallitus on rünnanud ainult kummist nägu. Ülejäänud keha on plastmass ja seega ei reetnud nuku tõelist palet enne kui ma minirabanduse sain. 30 aastat vana nukk leidis otseloomulikult tee prügikasti. 

Veidi jubedaid leide oli veel. Meie jaoks muidugi mitte eriti (sest mina elasin selle jubeduse sees mitu aastat ja minule oli leid vägagi nostalgiline), aga kui keegi võõras oleks seal "inventeerinud", siis ma poleks tema nahas väga olla tahtnud.



See "korsett" oli umbes äkki kolmandast või teisest klassist minu suurim vaenlane ja sõber. Kandsin seda vähemalt 3 aastat ja mingi õnnis hetk sain endale tunduvalt hingavamad ja mugavamad "traksid" (ka rauast ja plastmassist). Kuni siis seitsmenda klassi lõpus päästis mu sellest õudusest operatsioon ja sellest ajast olen välispidiste tugede asemel seestpoolt ära toestatud. 

Kuigi see asi ei olnud sugugi mugav ja hõõrus mu riided killale, tõi ta kummalisel kombel minus ikkagi head mälestused esile. Juu vist sellepärast, et mu lapsepõlv oli tegelikult ikka väga ilus ja selline "pisiasi" seda rikkuda ei suutnud. 

Suur tänkjuu mu perele!!

Ja tsau! ;)

1 comment:

  1. Väga kahju nukust. See oli küll valesti tehtud, et nukk prügikasti ära visati. Teda oleks saanud parandada. Ise olen juba 5 nukku sellise hallitusega parandanud.

    ReplyDelete

Jälgi meid ka edaspidi