Arvasin kunagi, et kui abiellun, siis talvisel ajal. Saanisõit kirikusse, valge kasukas, lumehelbeid lendlemas. Siis oli sirelivaimustus. Lillades-roosades toonides pulmad, vaasides õnneõisi täis sirelioksad.
Eelmise aasta lõpupoole sain enda kallimalt sõrmuse! Ja nüüd ei ole enam kaugel teinegi sõrmus.Otsustasime, et aastate taha seda sündmust ei lükka,aga ülepeakaela ka abielluma ei jookse. Saan nüüd hoopiski augustikuised pulmad. Ja kuigi ettepaneku ja tähtsa päeva vahele jääb oma 9 kuud, siis pulmaplaane hakkasin ma mõtlema alles hiljuti. Kui saaks, lükkaks veelgi edasi.
Olen praeguseks hetkeks nii palju muutunud, et hetkel teeksin kõik võimalikult lihtsalt. Lihtne registreerimine, lihtne "jah" omaste keskel. Tänaseks on aga asi sealmaal, et nii lihtsaks asi ei jää.
Minu mees arvas, et ikka sõbrad peaks kutsuma. No ja kui need sõbrad juba tulevad, siis need teised ju ka. Ja nii tiksubki juba mõnikümmend inimest täis.
Jälle tema ettepanek: äkki abielluks minu kodukandi kirikus. Sellele ma vastu panna ei suutnud, otseloomulikult abiellume kirikus. Nüüd käib härra leeris, minul on õnneks see tee juba läbi tehtud.
Kirikus abiellumine tähendab aga natuke peenemat stiili kui ma esialgu ette kujutasin.
Ja rahaline külg. Oioioiii, ma oleks tahtnud pulmad pea tasuta korraldada, aga 30-pealine seltskond tahab ju süüa ka. Kleidi saan küll tänu vanaema osavatele näppudele odavalt, aga ka materjal maksab. Ja muidugi kutsed, dekoratsioonid, sõrmused ja palju-palju raha, et üldse asi ametlikuks saaks.
Aga lõpuks ikka saab. Ja sinnamaani üritan ma seda planeerimist võimalikult palju nautida.
Ja nüüd pöidlad pihku, et august ikka soe ja suvine tuleks!
No comments:
Post a Comment