Meil on sõpru!

Meil juhtus midagi toredat! Saime Facebookis 100 meeldimist täis. Jepikajee- juhhuuuu!
Selle peale panin kohe (kaks päeva hiljem) facebookis loosi veerema. Seisma jääb 15. detsember ja keegi saab endale oma soovide järgi kauni unenäopüüdja. 



Ma sain mõned päevad tagasi hunniku rõngaid ka kätte. Nii et üsna pea hakkab riburadapidi uusi ja huvitavaid püüdjakesi valmis saama. Homme hakkavad 2 püüdjakest Kanada poole rändama ja mulle jääb kappi ainult 4 hea-une-rõngast omanikke ootama. 

Ma olen lõpuks ometi valmis saanud ka midagi peale unenäopüüdjate.
Ostsin juba väga ammu lõuendi valmis, et Kiirast pilt maalida. Sellest ajast peale Härr Tamm muudkui tänitab, et miks ma pole Kiirast pilti ära teinud. Ah et miks`? Kui ma midagi teen (eriti kui ma joonistan või maalin), siis ma tahan selle asja teha ära algusest lõpuni ja ilma segajateta. Elisega pole see siiani väga võimalik olnud. Nüüd paistab, et ON VÕIMALIK. 
Nii võtsingi kätte ja tegin isadepäevaks pildi valmis. Kui nüüd arvestada, et ma maalin umbes korra aastas, siis sai kohe üsna korralik ja peaaegu et Kiira moodi kohe.

Veidi pean veel parandus- ja täiustustöid tegema. Taust on määäh ja Kiiral on tegelikult korralik "mask".
Pilt ripub esikus. Et meil on esik ja elutuba avatud, siis diivanilt paistab ilusti koguaeg ära. :) Ülejäänud esik tahaks nüüd veidi stiili juurde saada. Eks kunagi...

Ja siis tellisime veel Elisega issile Kukupesast postri. Mul õnnestus see skoorida 50 protsendilise alega (BUUJEEE)!

Et meil on köök niijube kitsas, siis pole väga mõtet seinale midagi riputada, sest nohh- me lihtsalt nühiksime selle sealt kohe maha. Selle postriga teadsin aga kohe, kuhu see panna. 






Ma kõik kenasti mõõtsin ja arvutasin, et ikka poster korralikus mõõdus oleks, aga lõpuks panin ikka veidi mööda. Nimelt oleks pidanud postri suurema võtma ja siis ülevalt ja alt valge osa ära lõikama- tekst oleks palju suurem ja kihvtim. Aga nii palju viitsimist mul ei olnud, et hakata uurima, kas vahetada saaks (ja olgem ausad- mul püsiv sissetulek hetkel puudub ja iga sent on arvel).


Ma magasin viimane öö kehvasti. Täna vist peaks kapist ühe unenäopüüdja laenama ja äkki ehk kunagi ka endale ühe hea une rõnga valmis tegema.

Käes on november

Aeg lausa lendab. Alles hakkas september. Alles see oli kui Elis õppis kõndima.

Nüüd on Elis juba kahene ja märkamatult käes juba november.

Oktoober oleks nagu olnud ainult hetkeks.

Mis meie siis oktoobris ka ära tegime? 

Põhiline on vast otsus, et Elis ei lähe veel lasteaeda. Käisime-proovisime päeva. Ja süda käskis oma last veel aasta enda juures hoida. Rahaga läheb muidugi väga raskeks kui mina peaaegu midagi ei teeni, aga ega meil pole palju vaja (valetan!).

Aga meil on kodus tore.

Ja eriti vahva on see, et meie Tädä Kessu elab nüüd 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ja eriti-eriti vahva on see, et Tädäl on kiisu.

Meie Elis sai paar päeva tagasi kaheseks. Pisikesest titabeebist on saanud suur ja tark tüdruk!

Loominguliselt pole ma väga palju jõudnud teha. Need asjad, mis olid kuu tagasi pooleli, on ka hetkel lõpetamata. 

Juurde jõudsin teha mõne seina-dekoratsiooni.

Oktoober kujunes Tõrukesele üsna roosa-sinisekirjuks.

Novembriks on mul juba mõned mõtted ja plaanid. Värvid peaks minema vähem kärtsuks ja täiskasvanumaks. Beebiroosa ja -sinise tahan mõneks ajaks kappi ära panna.

UNENÄOPÜÜDJAD

Ma ei hakka väga pikka juttu tegema. 
Näitan lihtsalt ette KÕIK oma siiani valminud unenäopüüdjad.

Kõik sai alguse sellest katsetusest:

 Elise unenäopüüdja

Püüdjad, mis on kingitustena laiali jagatud:

Siit tulevad unenäopüüdjad, mille ma olen suutnud maha müüa.

 

  Tartus Roosiaidas ootavad omanikku:

Ja minu kapis on ootel:

Üks püüdja seisab hetkel veel kapis, aga on juba ära lubatud. Talle on lihtsalt vaja üks vennas valmis nikerdada.

Milline unenäopüüdja neist Sinu lemmik on?

                                        

      --KQ--

Deemon-nukk ja kassijuttu

Heiaheiaa.

Me jõudsime just maalt tagasi.

Ja me võtsime endale kassi. Ühtlasi andsime selle kassi raske südamega ära.

Kassivõtu otsus sai tehtud umbes 10 minutiga. Järgmisel päeval tõime oma musta Fredi juba varjupaigast ära. Samal õhtul oli juba üsna kindel, et me ei saa teda endale jätta, sest härr Hannes ei saanud muud teha kui iga 10 sekundi tagant aevastada. Meil on maal ju juba vanamees Kratu- Karla olemas ja temaga pole kunagi probleeme olnud, sõpradel on ka kassid. Aga no mis sa ikka ära teed. 

Õnneks mainis mu vanaisa mõnda aega tagasi, et ühe koduse kassi võiks võtta küll. Nüüd siis sai!

Nüüd on Fredi juba nädala oma õiges kodus olnud ja kõik on olukorraga rahul.

Meie olime maal laupäevast tänaseni. Kõiksugu suuri plaane, mis ma välja olin mõelnud, teha ei jõudnud/ei viitsinud. Kassile midagi kraapimispuu taolist ei jõudnud teha, endale rippuvat riiulit ka mitte. Üldiselt vedelesime niisama. 

Aga eile võtsime emaga ja tuulasime veidi meie katusealuses konkus. Sinna on aastatega kogunenud palju mälestusi, millest praeguseks on alles ainult räbalad ja rämps. Mõne asja jätsin alles ka, aga üldiselt läks enamus prügikasti. 

Vaatan siis mina, et asjade peal näoga allapoole vedeleb mingi nukk. Mainisin emale ja ema hakkas rääkima, ise samal ajal nuku jalast haarates ja minu poole ulatades: "jah, see on see nukk, mis kingiti sinu nimepanekuks....." ja samal hetkel haarasin ma nuku käest, samal hetkel nägin nuku nägu endast meetri kaugusel ja samal hetkel tegi nukk oma helesinised silmad lahti (enne oli ta pikali asendis ja silmad seega kinni). Vaatepilt oli õudukavääriline.

Täna valges julgesin pilti ka teha, eile oli ikka liiga jube.
Kes väga nõrganärviline on, sellel edasi ei soovita vaadata. Kes öiseid õudukaid ei karda, kerigu veidi allapoole..

..


..

..

..

..

.. 

Hallitus on rünnanud ainult kummist nägu. Ülejäänud keha on plastmass ja seega ei reetnud nuku tõelist palet enne kui ma minirabanduse sain. 30 aastat vana nukk leidis otseloomulikult tee prügikasti. 

Veidi jubedaid leide oli veel. Meie jaoks muidugi mitte eriti (sest mina elasin selle jubeduse sees mitu aastat ja minule oli leid vägagi nostalgiline), aga kui keegi võõras oleks seal "inventeerinud", siis ma poleks tema nahas väga olla tahtnud.

See "korsett" oli umbes äkki kolmandast või teisest klassist minu suurim vaenlane ja sõber. Kandsin seda vähemalt 3 aastat ja mingi õnnis hetk sain endale tunduvalt hingavamad ja mugavamad "traksid" (ka rauast ja plastmassist). Kuni siis seitsmenda klassi lõpus päästis mu sellest õudusest operatsioon ja sellest ajast olen välispidiste tugede asemel seestpoolt ära toestatud. 

Kuigi see asi ei olnud sugugi mugav ja hõõrus mu riided killale, tõi ta kummalisel kombel minus ikkagi head mälestused esile. Juu vist sellepärast, et mu lapsepõlv oli tegelikult ikka väga ilus ja selline "pisiasi" seda rikkuda ei suutnud. 

Suur tänkjuu mu perele!!

Ja tsau! ;)

Naaritsapäev loomaaias.

Meie siin! 

Asume kohe asja kallale! Me Hannesega käisime pühapäeval loomaaias naaritsaid kaemas.  Ajasime raadiosaatjaga üht ülesöönd isendit taga ja piilusime sinna, kuhu muidu piiluda ei lubata.

Kes on kivi all elanud ja veel ei tea, siis euroopa naarits on üks ohustatumaid liike ja ilma hääde inimeste sekkumiseta oleks lugu.. hmm.. veel kurvem kui praegu. Ma ei hakka väga pikalt sellel teemal plädisema (kuigi võiksin, sest nad on nii hinge pugenud). Lutreola lehel SIIN on infi nii et oioioii kui palju. Sealt pääseb ka e-poodi (kaup loomaaias koha peal ka olemas). Meie ostsime eelmise aasta jääkarupäeval endale naaritsa pildiga pajalapi (reeturid, ma tean!) ja andsime pisikese panuse liigi säilimiseks. 

Mina tahan edaspidi ka sellesse panustada ja tegin plaani, et kui müün oma T6rukese asju, siis iga kümnenda asja kasumi (selle, mis maksudest ja materjalist üle jääb) annan naaritsatele. Ja siis loobusin sellest plaanist. Tegin uue plaani: iga kümnenda asja kasumi annan naaritsatele JUHUL KUI enda ja Elise ja oma kõige lemmikuma pisikiskja Kiira kõhud täis on. Vaatame, kui palju krabisevat aasta lõpuks neile nunnudele koguneb. 

Ja nüüd kõik LUTREOLA poodi shoppama!

Sein

Aloha!


Meil saab varsti 2 aastat oma korteris elatud ja kuigi me oleme siin enda ja Elise tubades pääääris palju ära teinud, on mind koguaeg vägaväga häirinud elutoa kollane värv. Oleks siis ainult elutuba- üsnagi avatud köök ja esik ja väike koridori moodi asi, mis viib teistesse tubadesse.. No kõik oli kollane. Öäkk. Totaalne üleküllus. Köök ja esik sai siin eelmine aasta valgega üle võõbatud, nüüd lõpuks sai elutuba ka kenaks.

Nagu ikka, siis ma "enne" piltides ei ole väga osav.

 Viimasel hetkel ühe õnnetu klõpsasin ikka ära. Sellel pildil polegi see kollane nii kollane kui kollane ta tegelikult oli.

Kui värv seina sai, siis keegi tark leht fb-s jälle just postitas, et miks ei tasuks elamises halliga liialdada. Hmm. Ups!

Diivanitagune sein sai tumehall. Kui kollasega ei tahtnudki eriti kuhugi midagi riputada ega sättida, siis lage hall sein lausa karjub millegi järele.  Ja käele kõige lähemal oli parasjagu vastvalminud unenäopüüdja. Elutuppa mitte just väga vajalik, aga täidab kenasti selle suure häiriva tühjuse ära ja on tegelikult ikka hullumoodi ilus ka. Kunagi teen midagi muud sinna.

Minu käsitöönurk asub ka praegu elutoas. Lihtsalt sellepärast, et seal on täpselt õige kõrguse peal kruvi. Kui mul just midagi pooleli ei ole, siis ripub seal mingi ASI, mille ma ise pildiraamidest ümber monteerisin. Sein ise on helehall (kõik seinad elutoas peale diivaniseina on helehallid). Juhtus nii, et see riputis ise on samades värvides, mis diivanisein (tumehall) ja köök ja esik (valged). Et kenasti seob kõik kuidagi omavahel.

 

 Telekaseinaga peab midagi veel ette võtma. Juhtmed peitma, linnupuuri kuidagi esile tooma (värvima) ja sinna mingi taime pistma.

Printer ootab, et meie tuppa saaks töönurk, igale poole kuhjatud lauamängud ootavad, et Elis kasvaks ja ma saaksin nad rahuliku südamega sinna riiulitele tagasi panna, kus praegu tita tudub. Teleka alla peavad asjad parema lahenduseni jääma, sest riiul on tagant avatud ja kui see tihkelt dvd-sid ja mänge täis ei ole, siis seikleb Kiira jälle juhtmete vahel. 

Köök paistab piltidel NIIIIII kitsas. No ma ei teagi- eks ta ikka omajagu kitsas ongi, aga samas köögis toimetades ei ole kitsas. No kui üksi toimetada :D   . Vähemalt ei ole kollane.

 Ja hiljuti sodisin ma ühe seina täis. See on siis teiselt poolt kööki tehtud. Paremale jääb elutuba, vasakule köök. Ehk siis see on natuke esiku, natuke köögi, natuke elutoa lett. 

Ja elutoast teistesse tubadesse läheb ka nüüd helehall koridor.

Ja ringiga diivaniseina juures tagasi. 

Praegu avastasin, et esik jäi fotodelt välja, aga pole hullu. Sealne sein ka üsna tühi ja lähiajal võtan sellega midagi ette, siis on mida näidata jälle.

PS! Kui juba kaamera käes, siis sai niisama pilti ka tehtud!

Mis on esimesel pildil valesti? Mitte midagi! Ma viimasel ajal ei viitsi kodus väga sokkide pärast muretseda- kes ikka näeb! AA jaa. Need kes mu blogi loevad :S 

Elisest oli mitu nunnukat pilti. Selja tagant tehtud pilt võitis konkursi ainult selle pärast, et selja tagant on kleidike puhas, kõhu peal ilutseb kohupiim ja ma ei taha meie räpakust siin kõigile näidata. (Ja ometi räägin  sellest suure suuga, siis oleks ju võinud juba pildi panna.) Oh nohh!

No ja Kiira on niisama nii ilus loom ja lõpuks sain selle pildile ka. Tavaliselt püüan heal juhul sabaotsa pildile.

Lobisen täitsa niisama

Heiheii.

Mina ikka endiselt siin olemas. Ma saan aru, et see ongi muutumas tavaks, et kirjutan siin korra kuus, aga las ta siis olla nii. Ma ei hakka ennast piitsutama ega sundima. Mind ajavad üldse viimasel ajal närvi sõnad "peab" , "tohib" , "võib". Lisaks on paljude facebooki sisustus ja muude lehtede pealkirjad lubavad ja keelavad. Kui ma olen 30 täis, siis peavad/ tohivad mu garderoobis olla just need 7 eset. 12 viga, mida tehakse kodu sisustamisel. Oehh seda rumalust. Kui mulle meeldib teistmoodi, siis see ei ole ju viga. 
Kaldusin pisut kursilt kõrvale. Lühidalt- kirjutan nii tihti kui tuju tuleb, sellest, mis hetkel hinge kriibib või paitab. Ja kui ei kirjuta, siis lihtsalt ei kirjuta.
Küll aga meeldib mulle viimasel ajal instagram. Sest pilt ütleb ikka rohkem kui pikk piltideta blogipostitus. Või siis siiski mitte!! Eks tegelikult on faktoriks ikka aeg. Klõps ja valmis! Meie instapildid on SIIN


Teate, et ma peaksin varsti jälle tööle minema? Mul läheb süda pahaks ja hakkab kõht valutama selle peale. Rasedana ütles mitu inimest mulle, et ahhh mis- oled paar kuud kodus ja hakkab igav, tahad tööle ja teiste inimestega suhelda. No ei! Suhtlemiseks ei pea ju tööl käima. Mulle täitsa piisab sellest pisikesest tutvusringkonnast, kes mu ümber hetkel on. Igav kohe kindlasti ei ole, sest ega ma siis niisama telekat ei vaata päevast päeva. Lõpuks ometi on mul aega teha unenäopüüdjaid, bannereid (kui Elis "aitab" siis õnnestub ühte asja teha ka mitu korda) ja sada uut plaani on juba peas. Ma panen kohekohe midagi müüki ka, sest endale seitset unenäopüüdjat pole vist mõtet teha. Kui tulevikus midagi huvitab, aga liiga kallis tundub, siis tasub uut hinda ka küsida, omadele ikka teen alet. Ja erisoovid on ka teretulnud. 
Muide- asjad panen esialgu vist siia blogisse üles. Et neid on mul hetkel umbes käputäis valmis, siis ei ole mõtet mingit uhket ja uut poodi üles luua. See on tulevikumuusika. 
No ja kuidagi ei saa ju mööda minna Elisest. Ei saa hakata igav sellise energiapommi kõrval. Kui ta just mööda diivaniserva täie hooga edasi-tagasi ei jookse, siis ta teeb seal valimata suunas kukerpalli. Kui ta kukerpalli ei tee, siis ta kiusab Kiirat. Kui ta Kiirat ei kiusa, siis kiusab Kiira teda. 

Hea meelega paneks siia lõppu ikka ühe pildi ka, aga mul ei ole arvutis uusi pilte. Vanu ka ei ole, sest arvuti on ikka veel liiga uus. Aga instagramis on kohe mitu.

Head ööd!


 

LOOS! Kingin ühele sõbrale unenäopüüdja

Olen lõpuks oma toimetustega sealmaal, et Elise unenäopüüdja on valmis ja üks unenäopüüdja peaaegu et valmis. Ja ma võin õnneliku südamega öelda, et see ongi see, mida mulle teha meeldib. 

Ja et mulle niiväga selline nikerdamine meeldib, siis otsustasin ühele Tõrukese sõbrale ka unenäopüüdja teha. Kes tahab? Käpad püsti!! Käpad tagasi klaviatuurile/nutiseadme ekraanile ja anna oma soovist teada nii nagu facebookis ikka.

1. Sellelesamale postitusele (facebookis) ootan kommentaare, et milline võiks olla just sinu unenäopüüdja. Pane kirja värv, suurus või mitme rõngaga see olla võiks. Kui ei tea, kirjuta niisama, et soovid osaleda.
2. Jaga seda postitust. 
3. Ole Tõrukese sõber.

Aega on sõbrapäevani. Teeme nii et... kella 15.15-ni.

PS! Emps ja Kessu, tehke kindlasti ära, siis ma ehk ei nuta, kui keegi teine ei taha.
  
Ja esimene stiilinäide siin:

Et uni veel rahulikum oleks, panin püüdja keskele ametüsti. 

Tänan tähelepanu eest, TSAUUUUU!!!